Kersti Kaljulaid

Kersti Kaljulaid   3 h    ·  Jõudsin enne jõulu Draamateatris vaadata Martin Crimpi „Katsed elu kallal“. Meisterlik! Lavalt kajas kummalisel kombel armastust kolme apelsini vastu, mis tüki sisuks olevad karmid lood vaadatavaks ja kaasamõeldavaks leevendas. Hakkasin koduteel mõtlema, kuidas eri põlvkondade maailmad erinevad ja kuidas see mõjutab kunsti. Minu ja minust vanemate põlvkondade elus on nõukogude aeg, kus üksiku inimese vastutus oma käekäigu eest oli viidud miinimumini - vabaduseta inimesel pole ju ka vastutust. Selle imeliku aja kultuurinähtuste hulka kuulus "lubatud" teemadel muretu villaseviskamine, mis kandus meiega üle ka uude vabadusse. Vabaduse saabudes kadusid igasugused keelud ja tabud. Sündis Kreisiraadio ja muu sarnane hooletu, muretu, kompleksivaba huumor, milles sügavamat allteksti polnudki mõtet otsida. Eks maitsetu oli mõni nali ka toona, aga taunimist erinevatel moraalsetel, eetilistel, minu pärast kasvõi keskkonnakaitselistel põhjustel, ei esinenud